Kolm põlvkonda, üks lugu – ema Gaida pärand
Armastan püüda päris tunnet ja olemist. Kohtumisi, mis jäävad minusse kohe kauemaks.
Sellised sessioonid on väärtuslikud just seetõttu, et need ei sünni tühjast kohast.
Ühel suvisel päeval sain kirja:
"Minu ema, Gaida, on aastaid uurinud ja ise õmmelnud Eesti rahvarõivaid ning laulupeol tekkis meil mõte jäädvustada kolm generatsiooni meie pere naisi tema tehtud rõivastes. Meid oleks kokku neli: minu ema, mina, minu õde ja minu tütar. Mõtlesime, et kõige toredam oleks sessioon läbi viia minu ema kodus - jäädvustada rahvarõivaste selga panemise saginat ja protsessi ning lõpetuseks pildistada meid kõiki täisriietes koduaias."
See mõte kõnetas mind kohe.
Need ei ole lihtsalt ilusad rõivad.
Need on osa elust. Kunst.
Teadmised, pühendumus ja aeg, mida vaikselt edasi antakse.
Minu ümber käis mõnus sagin.
Oli sättimist, unistamist ja lugude jutustamist.
Koos tegutsemine.
Aeg.
Kohalolu.
Austus.
Olen siiralt tänulik kutsumast ning usaldamast, armas Ingeborg!
Mulle meeldib kasvada sellistel kohtumistel - kuulates, vaadates ja olles korraks osa kellegi elust. Vaikselt, kihiti, kujundades mind ennast.
Kui palju meil tegelikult on selliseid päris pilte? Neid, kus me lihtsalt oleme — koos.
 
"Fotograafia on viis tunda, puudutada ja mäletada."