Kohtumine Mamma Helmiga.
Mõeldes kevadele aastal 2025, meenub mulle üks eriline kohtumine, mis puges hinge. Mamma Helmi - sedasorti inimene, kelle juures aeg muutub aeglasemaks ja olemine kuidagi lihtsamaks. Tollel aastal täitus temal 92a. Ka tema 90 juubelit oli au mul jäädvustada ning see pidu oli suursugune.
See oli intiimne dokumentaalne peresessioon Mamma Helmiga, jäädvustades tema päevast päris hetki.
Maikuu kohtumisel tuli väga soe ilm meid aeglustama. Ta ei saanudki aias palju teha - ja ega polnudki vaja. Jutud said räägitud ja mõni umbrohi nopitud, just nii muuseas, nagu elu ise vahel potentsiaalse korrastuse kätte juhatab.
Väidetavalt on Mamma juures alati kommi, just Kasekese kommi ja neid erilisi ka.
Tema kodus on saadud olla loomade, looduse ja töö keskel.
Ehitada aias, ükskõik kuhu, onni!
Süüa kõike värsket, mida leiad.
Rännata koos ringi on olnud igavesti vahva.
Kõik ja kõigi sõbrad, on alati tema kodus teretulnud.
Ta puudutab hingepõhjani kõiki, kes temaga kohtuvad.
Aitab leida meelekindlust rasketel hetkedel ja armastab tingimusteta.
Mõte, mida tahaksin Sulle kaasa anda.
Kui sul on keegi, keda sa tahaks mäletada just praegu - just nii, nagu ta on, oma kodus, oma väikestes rütmides - siis palun ära jäta seda mõtet kaugesse tulevikku.
Sellised inimesed on haruldased. Ja need hetked… neid ei saa hiljem uuesti teha. See on üks viis öelda: “Sa oled mulle oluline. Ma tahan mäletada. Ma tahan kuulata. Ma tahan päriselt kohal olla.”